15. Kas tehnoloogia saab olla ebaeetiline?
Üha kiiremini areneva tehnoloogia ajastul kerkib järjest enam esile küsimus: kas tehnoloogia ise võib olla eetiline või ebaeetiline? Mina usun, et sarnaselt paljudele teistele inimeste loodud tööriistadele on ka tehnoloogia oma olemuselt neutraalne. Selle peamine eesmärk on lahendada probleeme ning muuta meie igapäevaelu mugavamaks ja tõhusamaks. Eetilisus või ebaeetilisus ei tulene tehnoloogiast endast, vaid hoopis sellest, kuidas ja milleks inimesed seda kasutavad.
Näiteks 2024. aasta septembris toimus väidetav Iisraeli luureoperatsioon, mille käigus kasutati modifitseeritud piipareid ja raadiosaatjaid, millesse oli peidetud plastilisi lõhkelaenguid. Need saadeti Liibanoni sihiga rünnata Hezbollah’ sihtmärke. Plahvatuste tagajärjel hukkus vähemalt 20 inimest ning vigastatuid oli sadu. [1] See näide illustreerib, kuidas näiliselt süütu kommunikatsioonivahend piipar muudeti inimeste poolt surmavaks relvaks.
Teine, veelgi aktuaalsem näide on nn "tapjarobotid" ehk autonoomsed relvasüsteemid. Tegemist on tehisintellektil põhinevate relvadega, mis suudavad iseseisvalt tuvastada sihtmärgi ja viia läbi rünnaku ilma inimese otsese sekkumiseta. See tekitab mitmeid eetilisi dilemmasid: kas masinale võib anda õiguse otsustada elu ja surma üle? Mis juhtub siis, kui neid süsteeme treenitakse kallutatud andmetega, mis võivad viia diskrimineerivate või ebaõiglaste rünnakuteni? Ja kui rünnaku korraldab masin, siis kes vastutab – arendaja, kasutaja või masin ise? [2]
Mõlemad näited toovad esile, et eetilisuse küsimus ei peitu tehnoloogias endas, vaid selles, kuidas inimesed selle üle kontrolli omavad ja millised väärtused seda kasutust suunavad. Seetõttu seisab ühiskond olulise valiku ees: milliseid tehnoloogiaid ja millisel kujul tuleks piirata või reguleerida, et vältida nende ebaeetilist kasutamist.