Filmiarvustus: The Social Dilemma
“There are only two industries that call their customers “users”: illegal drugs and software.” – Edward Tufte
Film pani tõsiselt mõtlema, kui suures ulatuses on inimesed aheldatud ekraanide külge ja kuidas algoritmid on loodud, et meie ekraanides viibitud aega pikendada. Kui kasutaja pole pikemat aega avanud mõnda app’I, tuletab rakendus ennast ise meelde, saates kasutajale teavitusi: “Sinu sõber on lisanud uue pildi” või “Sinu sõber on uuendatud staatust”. Mitte miski ei ole juhuslik, et meelitada meid tagasi ekraani taha - ei kellaaeg, millal teavitus saadetakse, sõbra nimi, keda teavituses kasutatakse jms. Andmemaht, mis platvormidel meie kohta saadaval on ning mida töödeldakse, on meeletu. See ongi kõikide suurte tehnoloogia ettevõtete väärtus, mida nad müüvad reklaamiandjatele – info meie kohta ja lubadus meie käitumist soovitud suunas muuta.
Filmis käsitletakse ka sotsiaalmeedia mõju ühiskondlikele konfliktidele. Intervjueeritavad spekuleerisid, et tehnoloogia võib praegusel kujul tsivilisatsioonile ohtu kujutada, kuna algoritmid toovad ekraanidele sisu, mis ühtib meie huvide ja maailmavaadetega. Tehisintellekt ei suuda eristada tõde ja vale. Statistika kohaselt levivad valeuudised kuus korda kiiremini, sest tõde on igav. Inimestele tundub, et nad on sotsiaalmeedias ümbritsetud sarnaselt mõtlevatest inimestest ega mõista, kuidas üldse saab keegi teisiti uskuda. Igaüks elab temale suunatud ja loodud inforuumis. Kõik eeltoodu süvendab ühiskondlikke lõhesid ning viib inimesed tülide ja erimeelsusteni.
Soovitan seda filmi ka teistele, sest see suunab mõtlema, kui palju tehnoloogia mõjutab meie igapäevaelu ja mõtlemist. Kui palju meie tähelepanu röövivad pidevad teavitused, mis meie ekraanidele päevast päeva ilmuvad ning kui suur osa meie arvamusest ja maailmavaatest on tehnoloogia poolt kujundatud.
